Канонизация

причисление подвижника веры и благочестия к лику святых, совершаемое Архиерейским или Поместным собором во главе с патриархом на основании заключения специально созданной комиссии по канонизации. Главными основаниями для канонизации являются святость жизни, дар чудотворений (явленный при жизни или по смерти) и (не всегда) нетление мощей. В честь новопрославленного святого составляется служба, пишутся его иконы и житие, устанавливается день празднования его памяти. Различают святых общецерковного почитания и местночтимых святых.

Kanoniseerimine ehk pühakuks kuulutamine

usuvägilase pükakute hulka arvamine, mille teostab kas Piiskoppide või Kohalik Kirikukogu eesotsas patriarhiga spetsiaalselt selleks puhuks loodud kanoniseerimiskomisjoni otsuse alusel. Põhilisteks tunnusteks, mille alusel pühakuks arvatakse, on elu pühadus, imetegude and (mis on toimunud kas kanoniseeritava elu ajal või pärast tema surma) ja (mitte alati) kõdunemata säilmed. Värskelt pühakuks kuulutatu auks koostatakse teenistus, kirjutatakse tema ikoon ja koostatakse elulugu ning määratakse kindlaks päev, mil pühitsetakse tema mälestust (mälestuspäev). Eristatakse üldkiriklikult ja kohalikult austatavaid pühakuid.